05.06.2021 17:00 - 19:00

kõik sündmused

Filmiprogramm Sa jooksed. Igaüks on auklik. 1. linastusõhtu | Taganemisteeta. Kohaloluharjutus

Filmiprogramm Sa jooksed. Igaüks on auklik. 1. linastusõhtu | Taganemisteeta. Kohaloluharjutus

Filmiprogramm Sa jooksed. Igaüks on auklik
Kuraator: Piibe Kolka

Filmiprogramm kaasneb näitusega Taganemisteeta. Kohaloluharjutus, rohkem infot SIIN. Lae alla kataloog SIIN.

1. linastusõhtu (info 2. linastusõhtu kohta leiab SIIT)
5. juunil 2021, kell 17:00
NARTi 2. korruse kinosaalis

N.B. Koroonapiirangute tõttu palume sündmustele registreerida täites selle ANKEEDI.

Christina Phoebe täispikk film „Amygdaliá”, millele järgneb veebis vahendatud vestlus autoriga.

amygdalia
Amygdaliá (2019)

Christina Phoebe
77 minutit
HD video
Kreeka keeles, inglise-, vene- ja eestikeelsete subtiitritega

Amygdaliá on puu, mis õitseb vahetult enne kevadet. See on ühtlasi sõna, mis kummitab noort tüdrukut, kui ta esimest korda kreekasse jõuab. Temaga koos hakkab grupp naisi ligipääsmatu vahemere-äärse maastiku taustal mälestuste katkeid jagama. Amygdaliá kummalises maailmas  saavad inimesed, paigad ja asjad kokku ning lähevad jälle laiali nagu unenäos. Vee ääres kõndimine, katusel lebamine ja aasal jooksmine – pildid saavad mälestusteks ja uuesti piltideks, justkui oma elu elades. Aga mis juhtub siis, kui piltidel kujutatud inimesed ei tunne seost nende “postkaartidega”? Loodus saab pelgupaigaks ja kaaslaseks naistele, kes otsivad uut keelt. Kaameraga, mis justkui puudutab maastikke ja püüab kinni žeste, viitab Amygdaliá kuulumistundele, mis sünnib läbi liikumise ja suhete, mitte läbi kindla koha. 

Christina Phoebe on multimeedia- ja etenduskunstnik, filmitegija, kirjanik ja uurija. Ootamatud kohtumised diasporaades on tihti kesksed tema loomingus, mis uurib mälu, keelt, piire ja kuuluvust. Tema teoseid on näidatud 21. Thessaloniki dokumentaalfilmide festivalil, 15. Veneetsia arhitektuuribiennaalil, Flux Factory’s (New York), YNKB’s (Kopenhaagen), Kreeka Filmiarhiivis (Ateena) ja Jeu de Paume’i veebiväljaandes Le Magazine, ning mujal. Tema kirjutisi on publitseerinud platvormid nagu Photogenie, ArtsEverywhere, VisAvis: Voices on Asylum and Migration, ja Media Practices and Education. Ta on pälvinud NEON grandi, ning 2018. aastal valiti Phoebe George Stoney Fellowship’i saajaks Robert Flaherty filmiseminaris. Ta elab Ateenas, Kreekas.


Näituse Taganemisteeta. Kohaloluharjutus juurde kuulub rahvusvaheline kunstnikufilmide programm, mille linastused toimuvad kahel juunikuu nädalavahetusel.

Filmid kajastavad rütme ja võnkesagedusi olemise sõlmpunktides, kus elu täis kehad end parasjagu leiavad. Need on kehad, mis otsivad kohta füüsilises ruumis ja maastikes, ökoloogilistes võrgustikes ja majanduslikes hierarhiates, kehad, mis liiguvad ajas, kehad, mis teevad mõõdetud žeste ja leiavad suhetes teistega oma rütmi. Igaüks ühes audio-visuaaliks salvestatud hetkes, kus üleilmne seotus paljude teistega on läbinisti teada, ent reageerimiseks, sammuks, vaikuseks või pöördeks on üksainuke keha. 

Filmid näitavad rattakulleri uneruume kontrastis tema kiirete ja tõhusate liigutustega, annavad juhtnööre võltsläheduseks, kutsuvad karjääri lõpetanud kaubalaeva vestlema töölistega, kes teda lammutavad, kujutlevad Xąwįska müüti taimest, mis äratab minestunuid, ning räägivad sisemistest ja välistest piiridest, küsides, kas film võiks olla kellelegi pesaks. 

Paljudes filmižestides on otsustav konkreetsus, millest samas kajavad läbi nii valitud kui situatsioonilised naabervõnked. Sest

    […] igaüks on auklik. […] Ükskõik kui lagunenud või poorsed – me pole sest vähem inimesed. On võimalik jääda inimeseks, olles segunenud – sest olla inimene ongi olla segaduses. [1]

Toetajad: Briti Nõukogu Eestis, Eesti Filmi Sihtasutus, NomadIT.

Piibe Kolka (1986) on filmitegija, -vaataja ja kunstnik, keda huvitab filmi kui suhteliselt noore kunstivormi  hargnev potentsiaal ja segunemine teiste kunstivormidega. Teda huvitab kunstnikufilm kui isiklik ja avastav praktika, milles on ruumi eksperimentidele ja mis samas uurib filmivormi audiovisuaalset, ajalist ja rütmilist eripära. Esitades vaheldumisi küsimusi „mis juhtub?“ ja „kuidas on?“, huvitub ta kohalolemise tunde intensiivsusest filmides ja selle mõtestamisest. Ta on töötanud New Yorgis dokumentaalide ning mängu- ja kunstnikufilmide operaatori ja monteerijana. Hetkel töötab ta lühifilmi ja laiendatud kino projektiga „Tütarrakk“, uurib kaameraesiste žestide mitmetähenduslikkust ning tunneb rõõmu audiokassetile salvestavast madala resolutsiooniga pikselkaamerast, mille pilt üliteravate ekraanide kõrval säbrulist ja vetruvat vaheldust pakub. Kolka on õppinud antropoloogiat Tallinna Ülikoolis (BA 2010, MA 2015) ja dokumentalistikat ning filmikunsti The New Schoolis New Yorgis (MA 2014).

[1] E. Wilk, “This compost: Erotics of Rot,” Granta, 07.07.2020, veebiväljaanne. https://granta.com/erotics-of-rot/.