Kristina Norman | “Kunstnikud on kohal” (estonia)

Kristina Norman (s.1979, elab ja töötab Tallinnas) on kunstnik, kelle interdistsiplinaarne looming hõlmab nii videoinstallatsioone, skulptuuri ja projekte linnaruumis kui ka dokumentaalfilme ja performance’eid. Teda huvitavad kollektiivse mälu ja unustamise küsimused, avaliku ruumi kasutus, botaanika ja kolonialismi seosed, aga ka kehapoliitika peen sfäär, mis ületab avalikkuse ja privaatsuse piire. 

Tema värskeim töö on dokumentaalne lavastus “Kastepunkt” (The Dew Point), mis esietendus 2025. aastal Kiasma teatris Helsingis. Teos uurib turvatunde habrast väärtust nõukogude militarismi pärandi ja ühiskonna hoogsa militariseerumise taustal. Lavastuse keskmes on kunstniku isiklik teekond – renoveerides ühes isaga nõukogudeaegse suvila sauna, kerkib esile ka isa minevik, ajateenistus 1977-1978. aastal Nõukogude armees. Isa lugude, dokumentaalsete kaadrite, intervjuude, etenduskunstnikust sõbra kehalisuse ja piltide kaudu kõneleb lavastus Balti regiooni piiripealsusest, vaimsest ja füüsilisest äärelolekust, kus kastepunkt tähistab hetke, mil midagi muutub, teiseneb või tõuseb esile.

Norman on esindanud Eestit kahel korral Veneetsia biennaalil – 2022. aastal projektiga “Orhideliirium. Isu külluse järele” ja 2009. aastal projektiga “After-War”.

“Kollaaž kui mälu: dokumentaalne jutustamine pildis ja tekstis”

Töötoas keskendutakse kollaažile kui vahendile, millega uurida isikliku ja kollektiivse mälu kokkupuutepunkte. Töötuba on üles ehitatud minu enda kunstipraktikale: uurime, kuidas üks keskne kunstiline kujund või objekt võib toimida “ankruna”, mille ümber ehitada dokumentaalne narratiiv. Õpilastega koos uurime, kuidas fragmentide koosmõjus tekivad uued tähendused.

Iga osaleja loob kollaaži teemal “Minu pere lugu”. Ülesandeks on jutustada üks isiklik lugu oma perekonnast, kasutades selleks etteantud juhuslikest ajalehtedest ja ajakirjadest leitud pilte, sõnu ning lauseid.

Töötoa tulemusena valmib igal osalejal isiklik kollaaž, mille keskmes on tema enda perega seotud lugu, mälestus või sündmus. Teos ei pea andma loole ühest ja lõplikku seletust. Oluline on, et selles oleks tajutav autori suhe oma materjali ning protsess, mille käigus isiklik lugu leitud fragmentidest kokku sai.