2026. aasta mais paigaldati endise Kreenholmi tekstiilimanufaktuuri territooriumile, otse Eesti ja Venemaa piiri juurde, kaks piirimärkide värvides mesitaru. See on kui elav monument, mis juhib tähelepanu Narvale kui piirilinnale ning selle mitmekihilisele ajaloole nii piiriala kui ka piirkonna tööstuskeskusena.
Võib ka öelda, et Kreenholm jõudsid 7000 uut naistöölist, kes alustasid kohe pühendunult oma tööd. Tarud on koduks tuhandetele mesilastele, kes liiguvad vabalt üle nähtavate ja nähtamatute piiride ning käivad õietolmu otsinguil kuni viie kilomeetri kaugusel.
Suvehooaja lõppu tähistas Narva kunstiresidentuur 19. septembril oma esimese mee degusteerimisega. Sündmusel vesteldi mesilaste elust piiride kontekstis ning pakuti Vene juustu ja Eesti Pagari leivast valmistatud kanapeesid, mida sai maitsta värskelt villitud magusa meega.
Installatsiooni autor on NARTi koordinaator Gleb Kuznetsov:
”See teos on ootamatult omandanud palju kihte, mille peale ma alguses isegi ei mõelnud. Seda võib vaadelda kui argise piiriületuse ja piiri mõistega üldisemalt seotud nähtuste kujutist. Samuti võib mõelda ajaloolistele paralleelidele, näiteks Juhan Liivi luulereale Maarjamäe memoriaalil, või hoopis poliitilistele — kas teadsid, et teatud isasmesilasi nimetatakse inglise keeles drone’ideks?
Suvel ründasid ühest mesitarust pärit mesilased üsna agressiivselt mööduvaid inimesi, sest tarus oli vähe mett. Need mesilased püüdsid kuningannat välja vahetada. Katse suudeti ära hoida ning mesilased jätkasid elamist selles, mida võib nimetada stabiilsuseks.”
Installatsiooni avamine toimus kevadel seminari «S—ilma—piir—itu» raames, mis tõi kokku kunstnikud, kelle praktikad on seotud looduse ja piiridega. Seminari korraldas Narva kunstiresidentuur ning kureeris Eesti kunstnik ja disainer Riina Õun. See oli osa Kopenhaagenis asuva Metropolise residentuuri projektist «Performing Landscapes Nordic/Baltic Network».