Weronika Trojańska ⎜Finno-Ugric Creative Residency (Poland)

Bio

Weronika Trojańska on Poola interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab heli, kehastuse ja kultuurilise laenamise teemadega. Tal on magistrikraad Poznańi Kaunite Kunstide Akadeemia-st ning Sandberg Instituut-st Amsterdamis. Liikudes performance’i ja helinstallatsiooni piiril, uurib ta inimkeha psühhoakustikat — kõne, vaikuse ja naeru musikaalsust — ning seda, kuidas need kujundavad sotsiaalset identiteeti. Oma loomingulisse protsessi kaasab ta sageli teisi, luues ühiseid ruume, kus mõtestatakse ümber kunstniku, publiku ja kunstiteose rollid.

Tema töid on näidatud Kunstgewerbemuseum-is (Berliin), Pawilonis (Poznań), Port25-s (Mannheim), BWA Bydgoszczis, EYE Filmmuseum-is (Amsterdam), MoMA-s, Emily Harvey Foundation-is, Rongwrongis (Amsterdam) ja mujal. 2017. aastal esitas Trojańska ka Yoko Ono ajaloolise performance’i Cut Piece Museum der Moderne Salzburg-is. Ta on avaldanud tekste Poola ja ingliskeelsetes kunstiajakirjades (sealhulgas OnCurating, Metropolis M ja Arterritory.com). Praegu on ta doktorant Eugeniusz Geppert Academy of Art and Design-s Wrocławis.

Project

Residentuuri ajal uurisin soome-ugri leinilaule kui kehastunud praktikaid, mis aitavad inimestel läbida elu lävepakke ja kollektiivseid vapustusi. Neid traditsioone leidub ingerlastel, isuritel, karjalastel, mordvalastel, setodel, vepslastel ja vadjalastel ning need saadavad selliseid sündmusi nagu surm ja pulmad, väljendades elu tsüklilisust, kus lein ja muutumine eksisteerivad koos.

Leinilaule ei saa pähe õppida ega lihtsalt niisama taastoota; need tekivad spontaanselt vastusena kaotusele või üleminekule. Traditsiooniliselt hoidsid seda praktikat elus eakad naised — esivanemate mälu kandjad — kuid aja jooksul on see hääbunud rituaalide formaliseerumise, avaliku leina stigmatiseerimise, poliitilise surve ja naiste teadmiste alavääristamise tõttu.

Tuginedes välitöödele, arhiivisalvestistele ning Narva ja selle ümbruse kohalikele lugudele, lõin helinstallatsiooni omaenda häält kasutades. Lament for the Unvoiced toob leinilaulu tagasi kui emotsionaalse ökoloogia, vaimse transformatsiooni ja ühise rütmi muutuste aegadel. Ilma kindlate sõnadeta käsitleb teos seda kui kehalist praktikat, kus hingamine ja värisev hääl ühendavad inimese ümbritseva keskkonna ja ühismäluga.

Projekt kutsub mõtlema sellele, mis jääb täna hääletuks, ning julgustab publikut kuulama, häälestuma ja mõtlema sellele, mis vajab endiselt leinamist.

Weronika residentuuri toetas Eesti Kultuurkapital.